
Uus aasta pidanuks tulema buuustiga(anna-sõna-vanemuine) sest oh kui värskendavalt need äraolemised alati mõjuvad kasmitte. Keskendume seegi kord blogi "halasugemetega" õigustamisele.
Kuu aega on tegeldud mittemillegagi. Pokeliitikud jäid rippuma sest keegi ei teadnud, kas näitus, kuhu nad pidanuks minema üldse toimub. Nüüd vist toimub aga pokemonid ise on hapuks läinud. Üldse tundub, et peaks tegelema millegi muu kui produktide nikerdamisega. Mingit sorti aktivismid on õhus, teistsorti vastutustunne ja uued tasemed aga napid julgusest võikuratteabmillest.
Samas nagu on ka üks-kaks-kolm asja käsil mis ka kedagi peale muenda hõivavad. Või siis kuhu mind on osaliseks palutud. Üllatuseks on sealgi motivatsiooniga raskusi. Ühel juhul kahtlustan ei-ütlemise halba oskust, olen valetanud vaikides endale oskusi, millest mul tegelikutl suurt aimu pole. Teisel juhul on lihtsalt tore koos käia aga puudub ühine eesmärk. Energiat lihtsalt õhku lasta on siin väiksel märjal mullaplekil kuritegu. Mainitud ettevõtmist, nii kuidas äsja selle kohta ka ütlesin, selles tegelikult rohkem süüdistada ei saa kui kogu mu senistes ettevõtmistes.
Viini viimatel päevadel tekkis idee tekitada juurde üks näitusepind. Puht tehnilisest välgatusest koitis. Teoreetiliselt pidas kõik paika. Õieti oli galerii tegemine juba enne lähetusse minemist töösse räägitud, ainult galeriifunktsiooni polnud tal veel siis. Aga klotsid sobisid hästi, juba eos täitis ta õige jao aega ja andis suuna miskujulisi tegemisi lähem aastajagu muuseas täis võiks olla. Praegu asjad seisavad. Professionaalne galeriiehitaja(õmbleja) oli ennast ootamatult ära last' hõivata. Ma ei tunne/ei kujuta ette kedagi teist seda tegema. Pealegi oli see hea diil. Mina sain teha seda, mis mulle meeldis(tätuud) selle eest, mis professionaalile meeldis(eeldan, et rõivaloome). Uue aasta põhimotivaatoreid kukkus ära.
Pole kunagi teind ühtegi personaalnäitust. Niimõneski on tunne et traditsioonilses galeriiformaadis ei ole ka tulemas. Organisatoorsest osast on hägused teadmised. Pärnus olin muskliks kahe kooliaegse noorõppejõu kureeritud projektis (osalesin ise ka väljapanekus nõrga tööga). Aga see tekitas isu kureerimist proovida. Teen seda siis kui TANK (workin'title) valmib.
Tegin selle sissekande jälle karmapuhastuseks. Selle kasutusväärtus on nõrk. Katsun edaspidi rohkem illustratsioone isegi kui on juhunikerdused.















N





Kooliajastu fiilinguga jooksitundest vabanemiseks oli vaja ennast ikkagi vinti võtta. Seletan. Olen siin Austia papiga ja kohustusega midagi vist siis sellega ette võtta. Kommunikeeruda kuidagi selle kohaga ja midagi NEILE meelpärast välja panna lõpuks. Hakkan igasugu napakusi välja mõtlema ja punnitama. Koolis juhtus seda. Hoolimata sellest et kogu õpetuse läbiv joon tollal tundub tagantjärele olevat AUSUSES. Tuleb teha ikkagi seda, mida koguaeg teha oli vaja. Sai suure suuga räägitud kuidas minu kolmaastakuplaan kätkeb lõppeks ühe tõsisema videomängu konsepti väljatöötamist ja selle täideviimist. Möödund kevadel mulle ilmutati. Läbi kanepi küll ent ikkagi. Ja mulle siiani tundub et peab vett. Nõnda mulle ka laksas üleeileõhtul. Kaheksakümnepromilline rumm, mida sai liitri kolmeteist euro eest ja mis Austia talve tulekut arvestades näis hea inversteering. Misnüüdtundub enne talve tulekut otsa lõppeb. Aga viljakalt. Pidi veel enne poolunne suikumist ennast voodist põrandale pliiatsi järele veeretama et kirja panna et on vaja see ALPHABEPICu demo üles ehitada et koju jõudes ennast peenrale istutada, millest kreisi Eesti videomängu kultuurtaim kasvada saaks. Et. Potentsiaalselt. Mu kuu kopikatega on antud sinna. Olen häppi. Ja tegus loodetavasti. Let the games begin.
My weapon of choice would be Reality Factory. Sellest on loodetavasti küllat et panna midagi liikuma. See ei ole muidugi platvorm, mis antud ajaga (tõenäoliselt ka aega ruutu võttes) ei ole võimeline jooksutama mängu südamikku ennast aga võib illustreerida hea planeerimise korral vajalikele inimetele mis üleüldse plaanis on. Ilma skisoidse saatetekstita, mida ma paar korda suusõnaliselt olen püüdnud improda paarile inimesele (distans ja tsort olid kuulatamas jaasõnaga, tuuled puhuvad paremale). On võimalik kududa ta sllisesse kangasse, et istub hästi presentatsioonina ka kuubikusse. Lokaliseeritav. Pluss veel see, et saksakeelsehävikuna panen ma tekstuurid kokku sama juhuslikult kui masin seda teeks eraldamata toorest inputinfost punctumeid. Argipäevalego on taas üllatuslikult ühilduv. Paremini kui planeeritult. Hoian asjadega kursis siitkaudu. Õige tunne on. Nagu tollal, kui ta esimest korda ilmutas. Esimene poolteistnädalat ei olnud väga õige tunne. Aga vajalik.
Ülalesinevad skriinid on Goichi Suda DSi riimeigist FlowerSunAndRain. Mängin seda hetkel läbi. Ta on tõestanud selles meediumis paljut ja annud enesekindlust siinsetele wankeritele et asjad liiguvad ainult mitte polügoonide suunas. Ja mitte ainult mässivrollimiste suunas. On tõestanud et kõike on võimalik teha piisava jultumuse ja õige ajastuse korral. Teisel katsel. FSR on PS2 kultusklassika jaapanis. Teine katse on inglisekeelde tõlkimine. NoMoreHeroes kasvatas rasva. Sealt pinnaselt saigi ehk teha. Selle kogemine paneb mõtlema, millest kõigest ma ilma jään võimetuna kanjisi lugeda. Aga boost. Tüüp teeb narratiivi nagu piipu popsiv indiaan. Metageim on sama loomulik kui pooltooreks keedetud muna - maitsev ja voolab. Soola on peale raputada igamehe omavastutusevarrukast.





