Nagu alati tundus kõik pihta hakates palju kergem kui lõppeks osutus. Selle Abepicu demoga justap nii ongi. Kuna ma olen nõuks võtnud endal marki mitte täis teha ja midagi ka üles panna siis tuleb tööle punnitada see asi. Mõned õppetunnid on sellega tulnud. Aga pole vist ka väga kinni haaranud ja analüüsinud neid. Tegin kalendri endale hiljuti ja selgus et peab hakkama esialgsest plaanist kõvasti taandama. Ka kõige elementaarsemad vidinad ei tule kergelt. Mõne aja selgekstegemiseks läheb ikka terve päev ja sadu megabaite väärtuslikku internetti msi kõik arvel. Noh, selgemaks saab ka muidugi mismoodi ta välja võiks hakata nägema. Suure närvikulu arvelt muidugi. See kõik on sellest, et ma lihtsalt ei ole zen. Nõnda mööduvadki päevad arvuti taga. Vahepeal tekib selline tunne, et kas midagi muud üldse ongi olemas, Või on's millelgi muul tähtsust. Siis jälle see, et kas sellel sitasel progejupil, mis isegi ei ole plaanitud funktsioneerima nii, nagu suur idee ette näeb lõpuks, mingit mõtet on. Kakukest tehes aasta tagasi elasin kõik need asjad läbi. Tuttavad sestap nüüd. Ega see kergemaks muidugi ei tee. Samas aga on suur asi see, et on see aeg ja võimalus see esimene näidatav kavand kokku panna. Ilma selleta ei oleks mul mõtet vast heietada ka, et asi kunagi töösse läheks. Niiet Abepic tilgub. Iga päev.
Aegajalt satub mingil imelikul põhjusel linna ka. No näiteks kunstimuuseumi või näitusele või shoppingule. Enamasti toitu jahtima. Kaamerad on muidugi kaasa ja mõndagi materjali ka saanud. Paljut neist ei ole muus paanikas üle olnud mahti vaadata. FFDshow filtritega mängisin veidi mõned korrad. Me love my new filtaahs!
Oleks khuul midagi nendest kokku panna mõne meloodia taustale. See möödundkuine Russelli kogemus kinnitas et muusikat pole enamasti vajagi. Et labastab enamasti. See on tõsi nimelt isegi. Kui pretendeerida tõsisemalt asjale. Ujedale ja kindlapeale poistele on paar helitaust miksmitte aga. Kui kivi sebida siis võib isegi juhtuda. Kaine peaga ei ole lusti.
