Iwan postitab kaks pilti.

Esimene neist on DEMODIKTUSe seeriast. See sünnib koostöös Mari Prekupiga. Mari on kunstnik, kellega koos Iwan tegi kakukese multika. DEMODIKUS on Mari Prekupi vaimusünnitis. Sellest, mida ta täpselt olema peaks, on viimasel ajal erinevates köökides, ateljeedes ja elutubades juttu tehtud. DDM oli omamoodi esimene DEMODIKTUSe stardipauk.
Objekt koodnimega NEKROBIKE. Oleme vastamisi mitme olulise küsimusega. DDM utiliseeris kõlaritena mõned noist vanadest ristidest. Teha neist tõukekas on kraadivõrra kangem. Siis veel seee, et tegu on ohutustehniliselt ebatäiusliku projekteerimisega. Siis veel see, et milleks ehitada järjekordne asi.
Ta võib ja võib mitte tulla. Juba on käima lükatud ja inimesi kaasatud. Eriti jõhker on enda isiklike kapriiside tõttu nüüdsiis katki lõigata. Lubaduste murdmine on selletalvine märksõna.

Teiseks pildiks on see pusa, millele vastu ma suure hurraaaga Austriast siia tagasi tulin. Ja mis tegemisse ei läinud. Äkki nüüd läheb. Viimasel ajal on lollakas tunne tegelikult enamus asjade suhtes, mis plaanis on olnud. Ei vea välja enam enda lihtsameelsusega. Oleks aeg tõsisemalt võtta aga puudub baas. On aimu kust seda kokku hakata ehitama. Signaalid on, et asju tuleb teha koos. On võimetus suhelda inimestega. Kangastuvad mõned äärmuslikud juhtumid, mida nägin aastaidtagasi paldiskimaanteel viibides. Ma mingitmoodi mõistsin neid juba siis. Elasin läbi ka oma lapselikul moel. Mida aeg edasi seda enam on aga kaalul ja seda tõsisemate tagajärgedega lagunemine.

Kaks maketti. Esimene neist Pokeliitikute arkaadikabinet, kus saanuks nied kokku kombineerida ja paberile välja printida pinnalaotused. Teine on lollidemäele kavandatud DDM masin. Mõlemad on ärakukkunud projektid.

Uus aasta pidanuks tulema buuustiga(anna-sõna-vanemuine) sest oh kui värskendavalt need äraolemised alati mõjuvad kasmitte. Keskendume seegi kord blogi "halasugemetega" õigustamisele.

Kuu aega on tegeldud mittemillegagi. Pokeliitikud jäid rippuma sest keegi ei teadnud, kas näitus, kuhu nad pidanuks minema üldse toimub. Nüüd vist toimub aga pokemonid ise on hapuks läinud. Üldse tundub, et peaks tegelema millegi muu kui produktide nikerdamisega. Mingit sorti aktivismid on õhus, teistsorti vastutustunne ja uued tasemed aga napid julgusest võikuratteabmillest.

Samas nagu on ka üks-kaks-kolm asja käsil mis ka kedagi peale muenda hõivavad. Või siis kuhu mind on osaliseks palutud. Üllatuseks on sealgi motivatsiooniga raskusi. Ühel juhul kahtlustan ei-ütlemise halba oskust, olen valetanud vaikides endale oskusi, millest mul tegelikutl suurt aimu pole. Teisel juhul on lihtsalt tore koos käia aga puudub ühine eesmärk. Energiat lihtsalt õhku lasta on siin väiksel märjal mullaplekil kuritegu. Mainitud ettevõtmist, nii kuidas äsja selle kohta ka ütlesin, selles tegelikult rohkem süüdistada ei saa kui kogu mu senistes ettevõtmistes.

Viini viimatel päevadel tekkis idee tekitada juurde üks näitusepind. Puht tehnilisest välgatusest koitis. Teoreetiliselt pidas kõik paika. Õieti oli galerii tegemine juba enne lähetusse minemist töösse räägitud, ainult galeriifunktsiooni polnud tal veel siis. Aga klotsid sobisid hästi, juba eos täitis ta õige jao aega ja andis suuna miskujulisi tegemisi lähem aastajagu muuseas täis võiks olla. Praegu asjad seisavad. Professionaalne galeriiehitaja(õmbleja) oli ennast ootamatult ära last' hõivata. Ma ei tunne/ei kujuta ette kedagi teist seda tegema. Pealegi oli see hea diil. Mina sain teha seda, mis mulle meeldis(tätuud) selle eest, mis professionaalile meeldis(eeldan, et rõivaloome). Uue aasta põhimotivaatoreid kukkus ära.

Pole kunagi teind ühtegi personaalnäitust. Niimõneski on tunne et traditsioonilses galeriiformaadis ei ole ka tulemas. Organisatoorsest osast on hägused teadmised. Pärnus olin muskliks kahe kooliaegse noorõppejõu kureeritud projektis (osalesin ise ka väljapanekus nõrga tööga). Aga see tekitas isu kureerimist proovida. Teen seda siis kui TANK (workin'title) valmib.

Tegin selle sissekande jälle karmapuhastuseks. Selle kasutusväärtus on nõrk. Katsun edaspidi rohkem illustratsioone isegi kui on juhunikerdused.

Sellest on nüüd omajagu aega kui ma viimati α^BEga miskit tegemist tegin. Kõigepealt, paar nädalat enne näituse ülesminekut ilmus ühest kräkist viirus, mis kõik exed hävitas. Sellest arusaamine võttis umbes paar windowsi vahetust. Mõistmine ei lahendanud vel midagi. Tööjaama ülespanemisest sai rutiin sestpeale. Iga päev algas uute akendega. Jumal pidavat idioote ja alkohoolikuid kaitsma. Kvalifitseerun mõlema alla ja tõendan et see ei ole tõsi. Nad teevad häid viiruseid tänapäeval. Võibolla on mul vaja parema turvalisuse tagamiseks uut opsüsteemi. Sõber Vidas laadis alla uue seitsme ja on leedus tagaotsitav. Põgenes siia. Lugesin üle eurod ja otsustasin et neid on piisavalt et osta perspektiivikas tablet. Arvutaisn sinna juurde veel paar asja ja kõik oli pöördvõrdeline. Näis et Eestis ei ole minu jaoks piisavalt raha, parem orjata magu kui ideaale. Kõlab halvasti, ma tean.

Kaklesin kusagile jõudmata umbes nädala. Selle jooksul laadisin alla hunniku programme et uuesti midagi käima saada. Internet, nagu hiljem selgus on siin kallis. Lausa atronoomiline. Võib olla ekstra pakett metslastest ida-eurooplastele. Ida-Euooplased on siin noil päevil muide väga minev kaup. Meenub too, mitte väga minu ajast, et igal eestlasele on üks kodustatud soomlane. Novott. See esimene nädalat vasturünnakut arvutit ja mis kõige hullem, arhiivketast tabanud viirusele ei lõpppenud kuidagimoodi. Paljuski seepärast et tegu oligi toore vihast pimeastatud rünnakuga. Nokuidas, fakk, eiolevõimalik jne. Üleüldse on rünnak algusest peale hea sõna iseloomustama seda asjatamist siin. α^BE kallal janii. Tegutseda on alati hubasem kui püüda ausalt ette kujutada, auke simuleerida, nõu küsida. Ühest küljest lähenesin ma asjale nagu mängule enesele, tulemus on see, et kuna tal ei ole tegelikku α^BE funktsionaalsust siis ta ei illustreeri ega selgita midagi. Teisest küljest lähenesin ma talle justament kui presentatsioonile, millegile mängust eraldiseisvale, ei mõelnud sellele, kuidas reaalajas genereeritud keskkonnad tõepoolest välja näeksid ja modelleerisin piinlikult tuttavaid kekskkondi. Nii et ta ei illustreeri kuidagi ka seda, mis fiilinguga ta visuaalselt olla võiks. Perse igatepidi.

Mingihetk lülitasin raali välja, katsin linikuga nagu kordjakohus, ja võtsin bussi ehituspoodi. Need olid head ajad. traageldasin mõned pildid enesetunde päästmiseks. Kuid karmavõlg on endiselt õhus. Kui põrsagripp ihust välja võtab minna siis tuleb minna ja päästa. Missseeeolgusiis!! Inimesed kukuvad läbi meeskondadena, aastatetööga, siin ulub tüüp enda tagatänavademo pärast.

Ma oleks pannud üles video mille ma kokku lõikasin hirmus et mootor ise ei hakka tööle tolleks Viini väljapanekuks (ta lõpuks siiski töötas, tekitades ainult hunniku küsimusi inimestes, kes proovida võtsid. Ma sais siis seletada suu vahus) aga ma ei julge enam midagi alla ega üles laadida mahus üle keskmise meilisuuruse.

Sellest asendussarjast ma jõuan veel tegelikult rääkida. Seal on paar ägedat leidu millega annab veel tulevikus mõndagi teha. Sari on "bourgeois plastics", neid on esialgu 6 tükki aga mul on veel kaks toorikut ja hunnik kaktkilõigatud mänguasju (ah, juba. kasiin)

tekst pildil: genuine mitsubishi neurochip

tekst pildil: does chewbacca being here means we are the good guys?

tekst pildil: all your base are belong to us

Nagu alati tundus kõik pihta hakates palju kergem kui lõppeks osutus. Selle Abepicu demoga justap nii ongi. Kuna ma olen nõuks võtnud endal marki mitte täis teha ja midagi ka üles panna siis tuleb tööle punnitada see asi. Mõned õppetunnid on sellega tulnud. Aga pole vist ka väga kinni haaranud ja analüüsinud neid. Tegin kalendri endale hiljuti ja selgus et peab hakkama esialgsest plaanist kõvasti taandama. Ka kõige elementaarsemad vidinad ei tule kergelt. Mõne aja selgekstegemiseks läheb ikka terve päev ja sadu megabaite väärtuslikku internetti msi kõik arvel. Noh, selgemaks saab ka muidugi mismoodi ta välja võiks hakata nägema. Suure närvikulu arvelt muidugi. See kõik on sellest, et ma lihtsalt ei ole zen. Nõnda mööduvadki päevad arvuti taga. Vahepeal tekib selline tunne, et kas midagi muud üldse ongi olemas, Või on's millelgi muul tähtsust. Siis jälle see, et kas sellel sitasel progejupil, mis isegi ei ole plaanitud funktsioneerima nii, nagu suur idee ette näeb lõpuks, mingit mõtet on. Kakukest tehes aasta tagasi elasin kõik need asjad läbi. Tuttavad sestap nüüd. Ega see kergemaks muidugi ei tee. Samas aga on suur asi see, et on see aeg ja võimalus see esimene näidatav kavand kokku panna. Ilma selleta ei oleks mul mõtet vast heietada ka, et asi kunagi töösse läheks. Niiet Abepic tilgub. Iga päev.

Aegajalt satub mingil imelikul põhjusel linna ka. No näiteks kunstimuuseumi või näitusele või shoppingule. Enamasti toitu jahtima. Kaamerad on muidugi kaasa ja mõndagi materjali ka saanud. Paljut neist ei ole muus paanikas üle olnud mahti vaadata. FFDshow filtritega mängisin veidi mõned korrad. Me love my new filtaahs!

Oleks khuul midagi nendest kokku panna mõne meloodia taustale. See möödundkuine Russelli kogemus kinnitas et muusikat pole enamasti vajagi. Et labastab enamasti. See on tõsi nimelt isegi. Kui pretendeerida tõsisemalt asjale. Ujedale ja kindlapeale poistele on paar helitaust miksmitte aga. Kui kivi sebida siis võib isegi juhtuda. Kaine peaga ei ole lusti.