Hallo tere.

Kesksuvele kukkunud altuuratöö tuhinas ei olnudki mahti sirgemalt isikliku käsitööga tegeleda. Sai muidugi ka tehtud. Juppe käsile võetud ja niisama ühtteist testitud. Hea leid oli 4chani kaudu paberivoltimise programm Pepakura (japanese fo' papercraft :D). Sealt startis üks suuremat sorti ettevõtmine, mida praegu tasapisi testin. Tegu on pokeliitikutega. See hõlmab ehk ühe pleksist arkaadikabineti valmistamist, programmi kirjutamist minu poolt - kombineerimist/lõikamist/voltimist/kleepimist kasutaja poolt.

Uus tätuumasin. Õnnitlen ennast. Katre andis. Maritiga pimpisime.

Teen kõrvarõngaid, pedekujulisi. Toimetan kohale.

---

Samavõrra kui sõjas hävitatakse, seal ka luuakse. Kriisiolukorras märkad enda kõrval oleva inimese silmis hoopis teistmoodi helki, ja see ei saa Sind külmaks jätta.

Mu Leedi'n'Džentelmenid!

Sõda ja armastus; siit ja kohe!

Omal ajal, kui Alphabepic oli veel Blog Wars (mingi info on Iwano ispaania blogis)

stereoserveering:

†
‡

†

teos:"F-telling"

autor:M-iwan

2009

‡

teos:"Iive/Töö"

autor:Paat nimega Tsöl
2008-2009

DDM on avatud. Kepp jätkus kuni avamise alguseni ja vaikimisi ka sealt edasi. Siiski on enamvähem. Ja hea õppetund ennekõike: kui ahvid midagi teha soovivad, peavad nad aegsasti pihta hakkama mitte jumalikus laabumiseusus viimsevarna jätma. Eriti kui tegu on mingisuguse tarkvaraga. Sõna programmeerima kõlab keeruliselt. Ma kasutasin ikka "koodi kirjutama" ja veensin ennast ära et kõik peaks ju justkui elementaarne olema. Küllapolekski kui paar päeva zennilikult süveneks ja aru tahaks saada. Progemise intensiivkursus iseõppiijast närvihaigele - NSGI not so good idea.
Eks ma nüüd käin vaatan aegajalt kuidas vastu peab. Siiani on pidanud. Tarkvara pidavat kuuldavasti aegajalt crashima aga mida sa piisofshit beetast tahad. Ma jooksin ikka niimoodi vastu seine sellega et mingihetk pärast pooleööpikkust ümbertegemist (avamiseni oli jäänud veel 12h) tuli völja, et seal, kustkaudu pidi mu mod käima, ei olnud teda veel lõpuni kirjutatud. Glitch. Anoseeselleks. Mul on võimalus ja kohustus teda veel korrata ja järgmine kord peab kõik peale kivide väga libe olema. Tuleb kohal käia, kogemusi kuulata, õppida, õppida, õppida. Debugging on kooliajast kõige nõrgem külg. Need lõpuspurdid, mis peaksid olemata olema, võtavad pärast tükiga mahasaamist igasuguse isu temaga pärast seda kokku puutuda. Lapin jutlustas seda ka meile omaruumiloengutes: kunstnikule hää on ainult loomisakt ise, kui valmis siis valmis ja väärtusetu. Eksmalahmin sedasinast meenutades - postproduktsioon on loomisakti vaatetkõigeolulisemgi osa. Hea idee viltune nurk teeb asja mõrudamaks kui võiks arvata.



Pärast avamisepidu hunnik kõlareid ja juhtmeid. Olin abiks. Head aimu sain veel teistest töömahtudest ja kuidas neid korraldada. Soundscape on üleval KUMUs tulevast laupäevast. Minge vaadake.

DDM läheb üles nädalapärast.
Töögraafik on tihe sest tarkvaraga ei lähe libedalt. Tõenäoliselt teengi planeeritust vähem ümber. Paljud kavandatud elemendid tunduvad üleliigsed. Siitsealt justkui oleks jällegi puudu. Kõigevahele peab homme mahtuma veel sünnipäevapidu. See ei ole väga hea. Mõned asjad on ristivastupidi väga hästi paika kukkunud. See juhtub tihtipeale pooleteisetunnise retke jooksul rongilt Turbasse. Liikumine aitab mõelda. Keskkond on ka sõbralik.

Täitsin mõned vanad vormid paberiga. Katanade üks ese saab munarestimassist ehitatud. Kooliajast oli jäänud üks suurte tissidega küborgi negatiiv mille niisamuti täis toppisin. Pilt all. Kleebin ta mangasi ja juhtmeid täis. Esimene toy oli silikoonist. kollasest ja sinisest ja läbipaistvast ja LEDidega. Paber ja silikoon on kaks materjali mille koolist kaasa tõin ja mis ikka ja jälle mingisvormis rakendust leiavad.