Kantrisaid nädalavahetus sai tuvid valmis tehtu. Kõik justkui sujub. Nauditav. Tulid veel voolujoonelisemad kui see testjuunit. Homsest saab ruumi kohale lennata mängualustega ja neile kangast peale klammerdama hakata. Sellega on veel väike kripeldus sest ei ole kindel kuidas see täpselt tööle hakkab. Pääsunahk on raske kangas ja võib hakata ära vajuma. Targad inimesed on õnneks homme kohal ja ütlevad täpselt mis saab. Selline ta siis tuleb.

Eile valmistasin pääsukese näitemudeli, ka suure jumalaavatari palgemehhanismi. Mõlemaga on väikseid probleeme. Pääsukese balans ei ole kuigi töökindel. Jonnipunnitöömehhanism ei sobi kuigivõrd kokku tagant pikeneva sabaosaga - see lööb raskused paigast. Münte tuleb kahte kobarasse paigutada raskuseks, see ei jää nii khuul kui ühe kobara puhul aga mdiagi ei ole teha. Ka on lahtine veel mündtide kinnitus, metall plastmassi puhtalt liita nii et liimimine ka puhas ja exposed jääks. Hiiglase loksumine on ainult kvaliteediküsimus, praegune versioon küll töötab aga oleks vaja ümber teha, et veidi raskemale käsitsemisele vastu panna.
Täna saan kokku näituse kuraatoriga. Eile käisin ründamas ka kangapoode et mängualusele viisakas palitumaterjal leida. Valituks osutub ideaalis karune lukskangas, milelst ka pääsukeste kate saab tehtud. Materialide mitmekesisus on hea miinimumini hoida. See karune on muidugi mõnevõrra kallim kui mingi odavam ja plassim lahendus oleks aga ega eestiteemaliste töödega ei saa ometigi koonerdada. Platvorm, mida on võimalik käsitleda kui kodumaana peab olema tehtud karusnahast. Või siis vähemasti platvorm, mida annab tõlgendada meie suure karuga. Kuna ma olen siiani ainult oma vanemate pappi sinna alla tagunud eeldan, et kolmekümnetuhandekroonise progemisprojekti kõrval eraldatakse ka mulle üks tonn sukkpükste jaoks.

Veel. Ma olen siin ikka m'elnud et päris mitmed tuttavad peavad enda blogisi inglisekeeles ja et miks. Viimased päevad olen jaganud adressi muulastele ja tundub kuidagi õigustattud kakskeelsusele üle minna. Kui sis mõlemad. Ma veel veidi mõtlen kuidas seda korraldada.

Siit eilsed juunitid:

Khuul-khuul. Täna kohtusin tüübiga, kes hakkab Kakukesele heli tegema. Olen väga põnevil, Mulle väga meeldis see, mida kuulsin. Jakob rokib selle õnnetukese elule. Ja pmpan välja ka lõpuklipi animeerimise.

PVP KTK liigub niisamuti. Kuna pääsukesega olid sotid enamvähem selged tegin täna õhtul valmis ka esimese vaba pesana toimiva punni. Panin üles ka väikse klipi tulemusest.

uihbljääd.. ma äkki avastasin kuidas mul on tarvis ikka omajagu tööd ära teha selleajakohta mis on jäänud ja tuiskasin maale isa exploitima. Seekord sai päevaga mässif kamakas valmis tehtud. Maikujuta ette miskaudu asjad siis käiks kui isa ei oleks tisler. Priceless.

Selline käsi siis.. Sahtliga.

Katanasari sai ka täiendust. Vaatasin ühte kämppi jaapani ulmekat nimega Zeiram, kus viksas väga põnevat relva konseptdisaini. Ja nii oligi. Toppisin relvaassortiile mekugisi külge ja valisin välja meelepärasema mis tegemisse läheb. Olgu öelduna, et valituks ei osutunud AK47, mille illuka siia üles laen.

Katanad on üks projekt mis lohiseb veel kaasas üsna kaua kuni lõpuks näitusena realiseerub. On olemas juba üsna kogus objekte kõik veel mõni nädal ehitamist tahtvad. Ja selle kõige kestel nad räägivad mulle ükspäev ära ka miks nadmul päevakorras ikka on olnud ja siis ma saan puhta poisina nad välja panna.

Hobusepäässe sai Ljublaana omaaegse korgipildi kenasti üles installitud. Mis nii kenasti ei läinud oli selle paariline, mille lootsin DoingsOrNoti Eesti editionile üles saada aga ei jõudnud valmis. Vastik napikas. Aga küllap tuleb veel võimalus. Neile on veel kavas teha kolmas töö otsa ja selle raamgi on valmis tehtud, viimati paarilist isaga vestes tegime igaksjuhuks ühe üle. Võinoh mis üle. Kui miski kõhus kõdistab siis on temasuguseid hea käepärast hoida, varem või hiljem saavad nad elu sisse, elu on näidanud. Pealeselle on Still Life II huvitav testplatvorm lõhutud pildi peas kokkuorganiseerimisega mängimiseks. Kuna ta nõuab vaataja aktiivset osalemist (raam on ühtlasi mängupult ja input süstaldest piiluva plahvatanud videomängu juhtimiseks) peaks efekt olema töö kasutamise korral maksimaalne. Vaataja/osaleja kas saab koogi koos täiepasa ja kirssidega või ei saa midagi. Kõrvaltpiilumine on kuivpanemine. Garantiisi mul muidugi ei ole ja sedapõnevam. Sestap on ehk hea et seda ei pidanud üles panema viimasel hetkel kohe programmi ahjust kätte saanuna. Nüüd, kui soft millalgi valmima peaks on aega NESi library läbi kammida et üles leida milline gameplay tüüp k'oige rajuma elamuse annab. Siit õnnetu Still Life II iseenesega täitsa laokil veel:

Täna leidis aset ka viimane murdepunkt Eesti Näo töö osas, mis tundub et iseennast paika loksus. Väiksemaid valikuid veel on teha, mis töö sisuosa mõnevõrra mõjutama hakkavad. Aga selgroog hakkas täna hoidma ja skeptitsism selle projekti suhtes hakkab kaduma. Peab hoolas olema, et see "miskine" endalik kvaliteet sinna sisse saada peentuunimise teel, mille arvasin selle töö osistest esialgu puudu olevat. Ootan tulevaid päevi.

Eesti Näo sketse ma veel ei postita ka. Nojah, üllatuse hoidmine avamiseajaks tundub nonsens tegelikult sest sellesinase blogi kogu idee on protsessi enda kulgu näidata. Mida ma vist üleüldse ei ole eriti teinud ja võiks teha rohkem. Sest ausaltöelda, mis mind teiste töö juures huvitab oleks näha neid sündimas ja workinprogress staadiume. Biwand'i blogi kunagi uuesti üle sirvida olekski nauding just selle protsessi pärast mida ta sel juhul peegeldaks. Lõplikutest töödest jäävad alati mingid märgid maha, mahlade jooksust aga mitte nii tihti.

kavas taskuraamatuna;
pildid on lingitud täismahus projektile.