Kooliajastu fiilinguga jooksitundest vabanemiseks oli vaja ennast ikkagi vinti võtta. Seletan. Olen siin Austia papiga ja kohustusega midagi vist siis sellega ette võtta. Kommunikeeruda kuidagi selle kohaga ja midagi NEILE meelpärast välja panna lõpuks. Hakkan igasugu napakusi välja mõtlema ja punnitama. Koolis juhtus seda. Hoolimata sellest et kogu õpetuse läbiv joon tollal tundub tagantjärele olevat AUSUSES. Tuleb teha ikkagi seda, mida koguaeg teha oli vaja. Sai suure suuga räägitud kuidas minu kolmaastakuplaan kätkeb lõppeks ühe tõsisema videomängu konsepti väljatöötamist ja selle täideviimist. Möödund kevadel mulle ilmutati. Läbi kanepi küll ent ikkagi. Ja mulle siiani tundub et peab vett. Nõnda mulle ka laksas üleeileõhtul. Kaheksakümnepromilline rumm, mida sai liitri kolmeteist euro eest ja mis Austia talve tulekut arvestades näis hea inversteering. Misnüüdtundub enne talve tulekut otsa lõppeb. Aga viljakalt. Pidi veel enne poolunne suikumist ennast voodist põrandale pliiatsi järele veeretama et kirja panna et on vaja see ALPHABEPICu demo üles ehitada et koju jõudes ennast peenrale istutada, millest kreisi Eesti videomängu kultuurtaim kasvada saaks. Et. Potentsiaalselt. Mu kuu kopikatega on antud sinna. Olen häppi. Ja tegus loodetavasti. Let the games begin. 
My weapon of choice would be Reality Factory. Sellest on loodetavasti küllat et panna midagi liikuma. See ei ole muidugi platvorm, mis antud ajaga (tõenäoliselt ka aega ruutu võttes) ei ole võimeline jooksutama mängu südamikku ennast aga võib illustreerida hea planeerimise korral vajalikele inimetele mis üleüldse plaanis on. Ilma skisoidse saatetekstita, mida ma paar korda suusõnaliselt olen püüdnud improda paarile inimesele (distans ja tsort olid kuulatamas jaasõnaga, tuuled puhuvad paremale). On võimalik kududa ta sllisesse kangasse, et istub hästi presentatsioonina ka kuubikusse. Lokaliseeritav. Pluss veel see, et saksakeelsehävikuna panen ma tekstuurid kokku sama juhuslikult kui masin seda teeks eraldamata toorest inputinfost punctumeid. Argipäevalego on taas üllatuslikult ühilduv. Paremini kui planeeritult. Hoian asjadega kursis siitkaudu. Õige tunne on. Nagu tollal, kui ta esimest korda ilmutas. Esimene poolteistnädalat ei olnud väga õige tunne. Aga vajalik.
Ülalesinevad skriinid on Goichi Suda DSi riimeigist FlowerSunAndRain. Mängin seda hetkel läbi. Ta on tõestanud selles meediumis paljut ja annud enesekindlust siinsetele wankeritele et asjad liiguvad ainult mitte polügoonide suunas. Ja mitte ainult mässivrollimiste suunas. On tõestanud et kõike on võimalik teha piisava jultumuse ja õige ajastuse korral. Teisel katsel. FSR on PS2 kultusklassika jaapanis. Teine katse on inglisekeelde tõlkimine. NoMoreHeroes kasvatas rasva. Sealt pinnaselt saigi ehk teha. Selle kogemine paneb mõtlema, millest kõigest ma ilma jään võimetuna kanjisi lugeda. Aga boost. Tüüp teeb narratiivi nagu piipu popsiv indiaan. Metageim on sama loomulik kui pooltooreks keedetud muna - maitsev ja voolab. Soola on peale raputada igamehe omavastutusevarrukast.
Teine taoline oli eile. Üks USA tüüp Ben Russell. Kassett filme Trypps. AS soovitas. Ja jumal tänatud. Seal olid mõned screenshotid kataloogis ja ühe jupi tegevustik toimus Lightning Bolti kontserdil. Mille skene suur austaja Russell on/oli. Ja mis ka mulle vägaväga mokamööda on olnud mõned aastad. Ma usun, et üks parimaid kogemusi selle poolaasta sees. See, mis kino(!)linalt jooksis ehistus keeruliseks peegliks, peegeldas mingeid materjale, mis mu TRUSTi/PSP videokataloogi oli kogunenud ja tõepoolest näitas, mida on võimalik ja mida VÕIBKI teha filmimeediumiga. Eiausalt. Selle loomisega võikski okei olla. Sünnitusvalud on loomulikud sest lihas rebeneb aga kuskil terendab ka selle momendi jooksul soe kujutluspilt sünnitatava potentsiaalist ruumis, mille üle lihaseomanikul enam voli ei ole. Ja see kõik on täiesti okei. Võibki näidata spreifilmi sammaste all suurelt ekraanilt ja minutaolised loobivad tukka ja Ben ei pea üldsegi närveerima! Ma katsun ka vähem. AndreasW kirjutas, et hambadristis ei saagi kultuuuri teha. Ma mainin seda siin minimaalblogis vist juba teist korda.
Lõpetuseks veel siis.
Ott ja Barbie käisid vannis. Ja tegid koos pediküüri. Homme ei ole minu ja tema koe vahel enam ehk niisuurt erinevust.
