Sellest on nüüd omajagu aega kui ma viimati α^BEga miskit tegemist tegin. Kõigepealt, paar nädalat enne näituse ülesminekut ilmus ühest kräkist viirus, mis kõik exed hävitas. Sellest arusaamine võttis umbes paar windowsi vahetust. Mõistmine ei lahendanud vel midagi. Tööjaama ülespanemisest sai rutiin sestpeale. Iga päev algas uute akendega. Jumal pidavat idioote ja alkohoolikuid kaitsma. Kvalifitseerun mõlema alla ja tõendan et see ei ole tõsi. Nad teevad häid viiruseid tänapäeval. Võibolla on mul vaja parema turvalisuse tagamiseks uut opsüsteemi. Sõber Vidas laadis alla uue seitsme ja on leedus tagaotsitav. Põgenes siia. Lugesin üle eurod ja otsustasin et neid on piisavalt et osta perspektiivikas tablet. Arvutaisn sinna juurde veel paar asja ja kõik oli pöördvõrdeline. Näis et Eestis ei ole minu jaoks piisavalt raha, parem orjata magu kui ideaale. Kõlab halvasti, ma tean.

Kaklesin kusagile jõudmata umbes nädala. Selle jooksul laadisin alla hunniku programme et uuesti midagi käima saada. Internet, nagu hiljem selgus on siin kallis. Lausa atronoomiline. Võib olla ekstra pakett metslastest ida-eurooplastele. Ida-Euooplased on siin noil päevil muide väga minev kaup. Meenub too, mitte väga minu ajast, et igal eestlasele on üks kodustatud soomlane. Novott. See esimene nädalat vasturünnakut arvutit ja mis kõige hullem, arhiivketast tabanud viirusele ei lõpppenud kuidagimoodi. Paljuski seepärast et tegu oligi toore vihast pimeastatud rünnakuga. Nokuidas, fakk, eiolevõimalik jne. Üleüldse on rünnak algusest peale hea sõna iseloomustama seda asjatamist siin. α^BE kallal janii. Tegutseda on alati hubasem kui püüda ausalt ette kujutada, auke simuleerida, nõu küsida. Ühest küljest lähenesin ma asjale nagu mängule enesele, tulemus on see, et kuna tal ei ole tegelikku α^BE funktsionaalsust siis ta ei illustreeri ega selgita midagi. Teisest küljest lähenesin ma talle justament kui presentatsioonile, millegile mängust eraldiseisvale, ei mõelnud sellele, kuidas reaalajas genereeritud keskkonnad tõepoolest välja näeksid ja modelleerisin piinlikult tuttavaid kekskkondi. Nii et ta ei illustreeri kuidagi ka seda, mis fiilinguga ta visuaalselt olla võiks. Perse igatepidi.

Mingihetk lülitasin raali välja, katsin linikuga nagu kordjakohus, ja võtsin bussi ehituspoodi. Need olid head ajad. traageldasin mõned pildid enesetunde päästmiseks. Kuid karmavõlg on endiselt õhus. Kui põrsagripp ihust välja võtab minna siis tuleb minna ja päästa. Missseeeolgusiis!! Inimesed kukuvad läbi meeskondadena, aastatetööga, siin ulub tüüp enda tagatänavademo pärast.

Ma oleks pannud üles video mille ma kokku lõikasin hirmus et mootor ise ei hakka tööle tolleks Viini väljapanekuks (ta lõpuks siiski töötas, tekitades ainult hunniku küsimusi inimestes, kes proovida võtsid. Ma sais siis seletada suu vahus) aga ma ei julge enam midagi alla ega üles laadida mahus üle keskmise meilisuuruse.

Sellest asendussarjast ma jõuan veel tegelikult rääkida. Seal on paar ägedat leidu millega annab veel tulevikus mõndagi teha. Sari on "bourgeois plastics", neid on esialgu 6 tükki aga mul on veel kaks toorikut ja hunnik kaktkilõigatud mänguasju (ah, juba. kasiin)

tekst pildil: genuine mitsubishi neurochip

tekst pildil: does chewbacca being here means we are the good guys?

tekst pildil: all your base are belong to us

Nagu alati tundus kõik pihta hakates palju kergem kui lõppeks osutus. Selle Abepicu demoga justap nii ongi. Kuna ma olen nõuks võtnud endal marki mitte täis teha ja midagi ka üles panna siis tuleb tööle punnitada see asi. Mõned õppetunnid on sellega tulnud. Aga pole vist ka väga kinni haaranud ja analüüsinud neid. Tegin kalendri endale hiljuti ja selgus et peab hakkama esialgsest plaanist kõvasti taandama. Ka kõige elementaarsemad vidinad ei tule kergelt. Mõne aja selgekstegemiseks läheb ikka terve päev ja sadu megabaite väärtuslikku internetti msi kõik arvel. Noh, selgemaks saab ka muidugi mismoodi ta välja võiks hakata nägema. Suure närvikulu arvelt muidugi. See kõik on sellest, et ma lihtsalt ei ole zen. Nõnda mööduvadki päevad arvuti taga. Vahepeal tekib selline tunne, et kas midagi muud üldse ongi olemas, Või on's millelgi muul tähtsust. Siis jälle see, et kas sellel sitasel progejupil, mis isegi ei ole plaanitud funktsioneerima nii, nagu suur idee ette näeb lõpuks, mingit mõtet on. Kakukest tehes aasta tagasi elasin kõik need asjad läbi. Tuttavad sestap nüüd. Ega see kergemaks muidugi ei tee. Samas aga on suur asi see, et on see aeg ja võimalus see esimene näidatav kavand kokku panna. Ilma selleta ei oleks mul mõtet vast heietada ka, et asi kunagi töösse läheks. Niiet Abepic tilgub. Iga päev.

Aegajalt satub mingil imelikul põhjusel linna ka. No näiteks kunstimuuseumi või näitusele või shoppingule. Enamasti toitu jahtima. Kaamerad on muidugi kaasa ja mõndagi materjali ka saanud. Paljut neist ei ole muus paanikas üle olnud mahti vaadata. FFDshow filtritega mängisin veidi mõned korrad. Me love my new filtaahs!

Oleks khuul midagi nendest kokku panna mõne meloodia taustale. See möödundkuine Russelli kogemus kinnitas et muusikat pole enamasti vajagi. Et labastab enamasti. See on tõsi nimelt isegi. Kui pretendeerida tõsisemalt asjale. Ujedale ja kindlapeale poistele on paar helitaust miksmitte aga. Kui kivi sebida siis võib isegi juhtuda. Kaine peaga ei ole lusti.

Kooliajastu fiilinguga jooksitundest vabanemiseks oli vaja ennast ikkagi vinti võtta. Seletan. Olen siin Austia papiga ja kohustusega midagi vist siis sellega ette võtta. Kommunikeeruda kuidagi selle kohaga ja midagi NEILE meelpärast välja panna lõpuks. Hakkan igasugu napakusi välja mõtlema ja punnitama. Koolis juhtus seda. Hoolimata sellest et kogu õpetuse läbiv joon tollal tundub tagantjärele olevat AUSUSES. Tuleb teha ikkagi seda, mida koguaeg teha oli vaja. Sai suure suuga räägitud kuidas minu kolmaastakuplaan kätkeb lõppeks ühe tõsisema videomängu konsepti väljatöötamist ja selle täideviimist. Möödund kevadel mulle ilmutati. Läbi kanepi küll ent ikkagi. Ja mulle siiani tundub et peab vett. Nõnda mulle ka laksas üleeileõhtul. Kaheksakümnepromilline rumm, mida sai liitri kolmeteist euro eest ja mis Austia talve tulekut arvestades näis hea inversteering.  Misnüüdtundub enne talve tulekut otsa lõppeb. Aga viljakalt. Pidi veel enne poolunne suikumist ennast voodist põrandale pliiatsi järele veeretama et kirja panna et on vaja see ALPHABEPICu demo üles ehitada et koju jõudes ennast peenrale istutada, millest kreisi Eesti videomängu kultuurtaim kasvada saaks. Et. Potentsiaalselt. Mu kuu kopikatega on antud sinna. Olen häppi. Ja tegus loodetavasti. Let the games begin. My weapon of choice would be Reality Factory. Sellest on loodetavasti küllat et panna midagi liikuma. See ei ole muidugi platvorm, mis antud ajaga (tõenäoliselt ka aega ruutu võttes) ei ole võimeline jooksutama mängu südamikku ennast aga võib illustreerida hea planeerimise korral vajalikele inimetele mis üleüldse plaanis on. Ilma skisoidse saatetekstita, mida ma paar korda suusõnaliselt olen püüdnud improda paarile inimesele (distans ja tsort olid kuulatamas jaasõnaga, tuuled puhuvad paremale). On võimalik kududa ta sllisesse kangasse, et istub hästi presentatsioonina ka kuubikusse. Lokaliseeritav. Pluss veel see, et saksakeelsehävikuna panen ma tekstuurid kokku sama juhuslikult kui masin seda teeks eraldamata toorest inputinfost punctumeid. Argipäevalego on taas üllatuslikult ühilduv. Paremini kui planeeritult. Hoian asjadega kursis siitkaudu. Õige tunne on. Nagu tollal, kui ta esimest korda ilmutas. Esimene poolteistnädalat ei olnud väga õige tunne. Aga vajalik.

Ülalesinevad skriinid on Goichi Suda DSi riimeigist FlowerSunAndRain. Mängin seda hetkel läbi. Ta on tõestanud selles meediumis paljut ja annud enesekindlust siinsetele wankeritele et asjad liiguvad ainult mitte polügoonide suunas. Ja mitte ainult mässivrollimiste suunas. On tõestanud et kõike on võimalik teha piisava jultumuse ja õige ajastuse korral. Teisel katsel. FSR on PS2 kultusklassika jaapanis. Teine katse on inglisekeelde tõlkimine. NoMoreHeroes kasvatas rasva. Sealt pinnaselt saigi ehk teha. Selle kogemine paneb mõtlema, millest kõigest ma ilma jään võimetuna kanjisi lugeda. Aga boost. Tüüp teeb narratiivi nagu piipu popsiv indiaan. Metageim on sama loomulik kui pooltooreks keedetud muna - maitsev ja voolab. Soola on peale raputada igamehe omavastutusevarrukast.

Teine taoline oli eile. Üks USA tüüp Ben Russell. Kassett filme Trypps. AS soovitas. Ja jumal tänatud. Seal olid mõned screenshotid kataloogis ja ühe jupi tegevustik toimus Lightning Bolti kontserdil. Mille skene suur austaja Russell on/oli. Ja mis ka mulle vägaväga mokamööda on olnud mõned aastad. Ma usun, et üks parimaid kogemusi selle poolaasta sees. See, mis kino(!)linalt jooksis ehistus keeruliseks peegliks, peegeldas mingeid materjale, mis mu TRUSTi/PSP videokataloogi oli kogunenud ja tõepoolest näitas, mida on võimalik ja mida VÕIBKI teha filmimeediumiga. Eiausalt. Selle loomisega võikski okei olla. Sünnitusvalud on loomulikud sest lihas rebeneb aga kuskil terendab ka selle momendi jooksul soe kujutluspilt sünnitatava potentsiaalist ruumis, mille üle lihaseomanikul enam voli ei ole. Ja see kõik on täiesti okei. Võibki näidata spreifilmi sammaste all suurelt ekraanilt ja minutaolised loobivad tukka ja Ben ei pea üldsegi närveerima! Ma katsun ka vähem. AndreasW kirjutas, et hambadristis ei saagi kultuuuri teha. Ma mainin seda siin minimaalblogis vist juba teist korda. 

Lõpetuseks veel siis.

Ott ja Barbie käisid vannis. Ja tegid koos pediküüri. Homme ei ole minu ja tema koe vahel enam ehk niisuurt erinevust.

Kõik algas ühest pannkoogiküpsetamise-showoffist. Tegelikult algas kõik juba hooopis teistmoodi ja läheb ka edasi tõenäoliselt teisiti. Nimelt see tegemiste asi Austrias ja mingi tülikas pinin kuklas kusagile välja jõuda/millegagi maha saada. Planeeritakse ka näitust niiet midagi peaks lõpuks välja panema. Ma hakkasin ehitama mingit stardiplatvormi millel funktsioneerivaid mänguideid katsetada. See põhineks väga robustsel Genesise mootoril Reality Factory drag'ändropi toorikul. Aga selle selgeks tegemis võtab ka muidugi omajagu aega. Ja seal oleks hea muidugi ka ALPHABEPICut demoda. Ma arvan et see peaks olema võimalik. Mingite flashlisandustega/ slaidishowleieriga, mis asendaks seda, mida RFil tõesti võimalik ei ole teha st kogu alfabeetika tõeline toimemehhanism ja füüsikad. Ja neile, kes blogisse satuvad jagan veel midagi, mida sinna juurde tahtsin testida. http://www-ui.is.s.u-tokyo.ac.jp/~takeo/ See on väärt kraam. Mõned tüübid lihtsalt on ülepeakaela ja motiveerivad ennast lõpuks järele mõtlema mida on mõtet teha ja mida mitte. Ent ometigi. Nüüd ma sis tegelen väikestviisi millegagi millega tegelikult vist väga tegelda pole mõtet. Alguses olid Pannkoogid. Ja ka plaan minna siit Sveitši Giger kodumaale tema töid vaatama. Siis ma leidsin hommikuste hingamisharjutuste juurde ühe kopsukujulise mammutpuu. Ja Giger hakkab ennast vaikselt lahti kerima. Inimeseks ja samasuguseks näppajaks nagu me/ma kõik. Ma jätan parima viimaseks. Järgmisena ka kivid. Ja hommehommikuse juurde kesteab ka oblikad ja hirved kui kaamera haaran. Olgu öeldud, et Ka Rorchach, kelle tehnikale viidates asjad genereeritud on šveitsist pärit. Neid võib teha mitusada pooltunni jooksul. Ma juba muretsen veidi aja pärast millal see kõik tagasi igavaks muutub, sest maisaaüle tundest et see kõik on juba nämmutatud ja kuidagi petmine. Aga seal on terve maailm. Ja veel missugune! Ma kunagi olin ikka vägaväga selles sees.

 

Fakeinotõesti.
Valmis.

Inglisekeelsetele sõpradele saab näidata siit.

Friigid saavd kunagi näha ehk ka versiooni "kakuke - the way it was ment to be". Okkad jäid sisse. Mitte muretseda, teie suid see ei verista. Tegija ise alati tihub. Sest õnnestumise korral teab ainult tema mis tegemata jäi.

Soundtrack, asi mis siiani puudu oli ja kakukest veeremast takistas, tuli super minu tagasihoidlikku arvamist mööda ja suur tänu Jakobile. Katsun talt välja pigistada heliriba kogumiku koos väljajäänud 8bitiradadega.

Hallo-hallo.
Sõidan Viini. Helistati eile ja pakuti võimalust. Kestab kolm kuud. Peab kunsti tegema. Mulle sobib. Järgnevad kibedad kaks nädalat. Tuleb lõpetada tätoveeringuid, kolida ennast Rauast välja, organiseeerida Kakukese projekti näitamisvalmis (tuleb hankida posu PSPsi) etc etc. Pokeliitikuid, mullletundub tuleb optimeerida. Ma ei ole postitanud pilte (filmisin üles küll aga kokku pole lõiganud) sellest kabinetist, kust ta voltimis välja pidi hakkama printima. Softi asi tuleb igaljuhu valmis teha. Füüsilsie objektiga on asjad kahtlased. Residensis on muidugi teised tuuled ja mõtted. Aadama Demod ehk võtavad seal vormi. Kesteab. Livescribe'i pakin ka kaasa. Äkki postitan tulevikus mõne pencasti.

Ülal on pilt uue kaamera häkist. Paigaldasin talle läätse ette sellise adapteri, kuhu sab hakata kumerklaase ette pookima. Pildil on kalasilma objektiiv, mis tehtud uksesilmast.

All paar kõrvaklappe. Seenelised. Materjal pärineb helgete mänguasjaannetajate kastist. Ikka aegajalt keegi teeb nostalgiaga lõpparveid ja saadab nukukraami manalasse. Nukumanala asub Iwanworldis.

Toimi nii:

Lae alla pokeliitikute testleht, prindi ja proovi kokku panna. Tulemus on lõbus, 80% garantiid. Protsess ise - ütle Sina mulle. Kus tekib probleeme, lõikamisel-kleeepimisel. Kui Otile vastukaja anda muuutub maailm ja tulevased lõikelehed ainult paremaks.

"à la donkeykong"

iwan2009

See kabinet on kõrvalsaadus Pokeliitikute kabinetimaketist. Ma postitan selle ka üsna pea koos DDM^Tallinn'a maketiga, millega ma juba korra Tallinn2011Triinu juures käisin. Kui ma õigesti mäletan siis pidi nüüd üsna pea mul vaja minema mingit põhjalikumat presentatsiooni koos eelarve ja maksimumapetiitsusega. Tuli takus. Pole välja ajanud asjade maksumusi ja tõsisemat vastupidavat tehnoloogiat selle jaoks. See peaks kindlasti olema käesoleva nädala üks põhiasju. Aga niipaljut muud on käsil. Jakob käis peaaegu viimast heliriba versiooni näitamas. Ja meil ei olegi veel kõik valmis sellega. Ja me magasime maha ka Animated Dreamsile esitamise tähtaja. St ei jõudnud valmis omadega selleks ajaks. Imeb. Septembris raudpolt valmib. Seenädal kindelon valmib.

Asee kabinet. Ma panen siia allapoole selle blanketi ka. Saab enda maalingud peale teha, printida, papile kleepida ja kokku lüüa. Kui mahti tekib teen isegi ehk miskise seeria.

Lõikasin veel veidi uusi aegluubi (milline suurepärane sõna eestikeeles täiesti kiretu slowmotioni ees) materjale. See pleier töötab kodulehel, sest youtube ütles, et richardDjames või warp võikeegihinjaa pahandab, et ma sellele SAW2elt pärit ennast muusikaliselt üles kasvatanud lugudele videot teen. Edaspidi ma laengi sellised materjalid iwantube'i. Mäletan Elvisel oli ka probleeme youtube'i meeskonnaga. Tema probleemid olid veel kraadivõrra kangemad, sest internatsidele peeti solvavaks tema tööde sisulist mitte mehaanilist poolt. St kogu see emmtiivii värk mida ta enda multikates sämplib ja mille peal noorsugu üles treenitakse oli korraga vastuvõetamatu. Respect, Elfiz! Tema multikateni pääseb siitsamast lehelt paremal lingikogust.

Teema on ying-yang. Ilmus siin hiljuti selle mahlateo ajal. Hakkasin mõtlema, et uuesti. Kuskil oli paar interlüüdi märkmikutes. Mõtlesin, et postitan. Teemakeskne rännak loomeajaloos. Tundub paslik formaat. Üks sürrim oli ennehispaaniaaegses ideeraamatus. Et vennastel ei tasu värvidemärgu pärast tülli minna. Kõiges on näpuotsatäis. Mida YY ongi. Teisestküljest vaadatuna jälle on igas meepütis tilk tõrva.

Teine kriband tundub olevat just post'spaaniaäsjane. See evib ainult kerglasele sõnademängule. 'Spaanlaste olemisfilosoofiat ta vist küll ei peegelda. Ennemalt siis juba katkist oravrattalist, kes ei saa ei puhatud ega pidutsetud sest kõik on koguaeg korraga kohal ja puderkapsastega. Peeretama paneb selline elu. Vana hiinlane teab öelda. Seedimine on oluline korras hoida. Liiatigi veel kui juhtub olema poolvillane kruupidega puder ja hoiaeest värskeid sügisõunu magustoiduks haukamast. Õuntest saab pressida mahla, säilitamiseks keeta ja siuksed kõrvetised saada et HJK.

Eila proovisin maal mahlategemise juure uut kaamerat. Panin kokku väikse vidjopoeemi.

Uus kaamera (ülemine). Käepärane. Veel mitte samapalju kui Trust (alumine) aga pole veel õieti piltigi teinud. Tundub käes üsna robustne. Heasmõttes. Rääkisime eile köögis õlle juurde kuidas keha võib saada kaamera kaudu silma juurde. Midagi taktiilne meets silm. Käeflavouriga silm. Silm liigub nagu käsi tavaliselt toimetab. Trusti invaliidsusseisund - LCD põles plaksti vanadusse läbi - on silmi avanud . See vabastas sündmuste/filmimise juures läbi membraani vahtimisest. Kaamera filmib aga kadreering käib pea täies osas tunnetuslikult. Ja kogemuslikult, kaameraga kokkukasvamine, tema toimeloogikaga ammuäraharjumine. Veteran õpetab mind edasi ega näita väsimise märke. Neid, mida alul pidasin väsimise märkideks, olid tal juba kohe alul olemas. See oligi lihtsalt lo-fi. Varasemad generatsioonid. Vanakooli džentelmen, iseloomuga, päris.

Casio, too värskeltsaabunu, tõotab samasi mastaape. Kui tal ainult jätkub võhma seda kõike taluda, mida kaamera muga hängides läbi peab tegema. Paistab olevat minufunktsionaalne.

Pokeliitikud jätkuvad. Paperpokes'i lehelt virutatud mudelid on liialt keerulised. Panin ühte kokku kaks päeva. See on friikidele. Modelleerisin sama mudeli. Lihtsama. Ja harutasin pinnalaotusena paberile. See on nüüd paaritunnitöö. Aga ma pean järgi testima kui loogiline see uustulnukale on. Mulle on see seebivesi kokku panna, sest olen ise ehitanud mudeli aga tüübile, kellele masin kaks paberilehte ilma suurema seletuseta välja sülitab.. Vajan nn playtestijaid, inimesi, kes selle kokku prooviks kleepida ja tõrkeid, arusaamatusi kirja paneks. Saab siluda ja ümberteha sellejärgi. Kabineti makett on ka tegemisel. Pärast seda võtan P'd kätte millaski septembris. Vahepeal lõpetatakse kakuke ja valmistatakse ette DDM^Tallinn presentatsioon/budget.

Ma jätkan vanemate tööde postitamist. Tagasivaatamine annab kindlust edasiminemiseks. Mingi selgroog joonistub sealt välja. Tänane teema on Miki Hiir. Ma pühendan selle kahele naisele, kes mingihetk seisid mu pedjestaalil. Esimene pilt oli tätuukavand ühele Hispaania chicale. Talle ka väga meeldis Jaapan ja ma joonistasin talle karpkala. Kahjuks oli ta vahemerelikult lodev konservatiiv. No ma teen liiga. Ainult mis puutus visuaalidesse. Niiet talle ei meeldinud mu kavand.  Eeldati roos-panter-liblikalikumat lähenemist. Mulle ei meenugi õigupoolest kuidas Miki asjasse segatud sai. Hispaanias oli palju haši, see võib olla ainuke pädev seletus. Küll oli Miki isikuliselt mängus järgmises mälupildis:

Sama pildiga teesärk on endiselt kasutuses. See kavand sai tehtud mu siiani ainukesel ausal leivatöö-poolaastakul promovabrikus töötamise aegu pärast esimest kursust kui ma Gifthouse'is enda närve käisin ravimas. K'le meeldis väga Miki Hiir ja mulle meeldis väga K. Rohkem mulle väga meelde ei tulegi. Samaperioodi särkidest võib veel lähiajal juttu tulla. Sämplisin ühe teise tollase särgipildi plastikpärlitikandiks. Mul olid mõned pildid ka aga need jäid PSPsse kui see tuuri tõmmati. Uus kaamera muide pidavat olema juba õige lähedal. Ta tuli otse Jaapanist nagu PSPgi omalajal, on valge nagu PSPgi omalajal. Erutab meeli millegagi, millest ma enne ei lausu kui ise pole järele proovinud. 

Viimane tükk Mikit ei olnudki tehtud Mikiks. Ta sai portfolio koostamisega Mikiks. Aga ta ON Miki. Samapalju kui ta on autoportree ;P Seisab praegu teleri peal esikus. On pärit samast ajast kust too esimene sohikavand. Hispaanias oli klimaatilistel ja regionaalsetel põhjustel (Itaalia) palju Vespasi. Ma valasin Vespale maskoti kapoti (porilaua) peale. A ei leidnud vespat kuhu seda installida. Ühelgi hipil keda tundsin ei olnud Vespat, ainult libepäälistel Manueelidel oli aga nendega maiolnd' sinapeal. Selle ehitamine oli mõnus närvikõdi. Mäletatavasti läks Iwan 'spaaniasse keelehälvikuna ja metallidoktor juhtus olevat just selline konkreetne vend kes ütles kohe et ilma hispaania keelt valdamata on tema tunnis ohtlik olla. Ma ostsin BMXi asemel Montana ratta Cash Covertersist, kompenseerisin ekstreemsportimise siis metallitehnikate kojas hängimisega. Me lõpuks muidugi armastasime teineteist. Armastuse ja videotehnoloogiavägi ON võimsam kui lingvistikasüntaks. Terane vaatleja (kes on ehk käinud vaatlemas mu kodus ja mitte madalaresolutsioonilisel kaheplaanilisel pildil) ehk küsib, kas Iwan voltis savist tõesti selle ingli? Ei. Mina lisasin pühadusele vaid näpuotsatäie Mikit ja materjalilahendust. Hiina poed olid portselanist inglitest punnis. Neid tuli vaid euro eest osta ja endale meelepäraseks sämplida. 

T2tuupargi saabumisega olen viimasel ajal lõpuni joonistanud mitmed kavandid mis nüüd loodetvasti kohe tegemisse lähevad. Teiste seas sai värskelt valmis ka näiteks Fubule kavandatud pilt, mis pani mind mõtlema ühe kooliajast nopitud lause peale. Ütlejaks oli mäletamistmööda Kaido Ole. Et kunstikoolis võib inimene peale õppida palju uut ja end ka paljuski muuta aga kui ta on mingise kirega sinna sattund siis imbuvad need vanad asjad/meeleolud/esteetikad hilisemas parksises nagunii välja. St igaüks jääb enda liistude juurde. Loodetavasti küpsemana kui murrangulisem testperiood möödas. Seda vaadet jagavad ets paljud. Kammisin hiljuti kodulehele materjale otsides (ottkosmoses.tsoon.com) vanades arhiivides ja leidsin keskkoolipäevil joonistatud pilte, millega sai toona onlinepildifoorumis rodcover areenile astutud ;D

Seesinane pilt on hästi iseloomustama suunda, kust siis sai alustatud/oldud. Ja muu lustakuse juures tekib ka praegu väga sarnaseid pilte üle hulgema aja. Sellel esteetikal, mis lennutus eeskätt HRGigeri ja Louis Royo loomingust on väljundeid mitmest tuubist, kust viimasel ajal pigistatud on. Näiteks igasugu telepildimoonutustest ja koopiatrükkimistest. Pakun siinkohal välja mõned wallpaperid mille nädalaeest trükkisin. Tehnika annab imehäid tulemusi ja väga produktiivselt.

Ahsoo. Nende tekitamise juures oli asendamatuks abimeheks PSP kaameraga. Viimane on minu kätest seks puhuks lahkunud. Õnnestus see ühel labrakal hooletusse jätta ja nõdaongi. RIP PSP.