Kolobokiralli lõppemine on ühtaegu värskendav ja kurnav. Raputas üleliia läbi. Ennastsalgav raiumine lõpule, mille lõpptulemuses ma ise ikka veel kahtlen aga viimast lihvi ka kohe järgi ei soovi anda. Las jääb puhveraeg, praeguseks on täielik üleküllastumus. Vaja lõikuda ja subtiitritega pilastada ja jubedatmoodi renderdada. Viimane renderdus kusjuures jäigi miskise hakitud koodekiga, reisile planeeritud viimane puhas versioon jäi seal üleüldise rabamise tõttu tegemata. Poleka hullu.
Nende tegemiste vahel, mis vahepeal turvaliselt edasi sai lükatud on ka nüüd jube kiskumine. Kõike nagu tahaks teha. Mõõgad on jälle päevakorras. Jonnipunnid ja süstlad. Kaks viimast on kindlad favoriidi juba paikapandud esinemiste tõttu. Kuigi tegemist oleks justkui kuhjaga on ikkagi mingi õõnes tunne sees. Eks see rongis ülevenitatud aju vili on.
Sooja sai uuesti sisse eile plastinimeste installimisega oma vanale klaviatuurile.

Töö kujutab kinosaalis spektaklit ootavat rahvasumma.
Klaviatuur on täitsa funktsionaalne, võimalik et sellele lisandub ka miskine virtuaalne liides mingi interaktiivse softveeriga, mis publikuga trükkides minskitmoodi reageerib. Seal kambas on ikka parajaid frukte.