Üha raskem on võtta kätte see kollane kera ja minna linnapeale vuajeristi panema. Eks ma olen ikka sõnades lollimängimist tänaval kõvasti haipin'd. Iseasi on seda teha noil harvadel hetkedel kui sotsiofoobiat süvendav tööisolatsioon hetkeks murda tuleb, sest kõik võetud videomaterjal on tegelikult täiesti kasutuskõlbmatu. Maisaagi aru kas ma üldse saan pihta mismoodi seda peaks tegema, mida ma parasjagu teen. Nagu oleks mingi visioon. Kas ei ole siis kätte saand veel asja? Või ei ole peaga asja juures kui labidas maasse tuleb lüüa. Selle asemel, et tõepooolest mõelda, mida kakuke nüüd parasjagu tegema hakkab, kui ma sellesse rolli sisse peaks elama võtte ajal, suudan ma mõelda ainult sellele, kuidas Ott selle lollaka keraga tänaval mängib ja pööbel teda vahib. Üks asi, mida see projekt nende kibedate õppetundide näol on annud on siis see, et ma olen sitt enese teistenahka panija, poser, keda huvitab liigaplju enese public face ja et ma siiski persetki ei mõtle, mida päriselt nüüd vaja oleks teha. Ahsoo, sitt operaator ka pealeselle. Kõik taandub sellele, mida sa enda asjade õnnestumise nimel valmis oled tegema. Kus su enda ego seal on. see peaks olema hammas kokakoolas seal.
Sellest poovast tundest kõris hoolimata tuleb päts võtta ja minna. Ja hambadristis edasi lasta. "aga kas siis hambadristis saab mingisugust kultuuri teha? oh, milline talupoeglik rumalus." [Andreas W]

Vähemasti saab kakukesest hea upskirtkaamera kui suvised ajad uuesti kunagi tulevad.